Trafopaagi õige materjali valimine nõuab kavandatud kasutuse, konstruktsiooniprojekti ja töökeskkonna põhjalikku kaalumist. Madala -süsiniksisaldusega terasplaadid sobivad enamiku tavapäraste rakenduste jaoks, samas kui roostevaba teras sobib paremini erikeskkondadesse, kus on kõrged korrosioonikindluse nõuded. Erinevatel materjalidel on oma eelised ja puudused tugevuse, korrosioonikindluse, maksumuse ja hoolduse osas; konkreetne valik peaks vastama tegelikele töötingimustele.
1. Madala süsinikusisaldusega-terasest plaat: tavapärane valik, ökonoomne ja praktiline.
Kohaldatavad stsenaariumid: keskmised ja väikesed trafod (kast-tüüpi paagid), suured trafod (kell-tüüpi paagid).
Eelised: kõrge mehaaniline tugevus, küps keevitustehnoloogia, lihtne töödelda ja vormida; madalam hind, sobib suuremahulisteks{0}}rakendusteks; saab kombineerida gofreeritud konstruktsioonidega, et kompenseerida soojuspaisumist ja kokkutõmbumist, parandades tihendusomadusi.
2. Roostevaba teras: tugev korrosioonikindlus, -hooldusvaba, kuid kõrge hind.
Kohaldatavad stsenaariumid: Täielikult suletud trafod, kõrge söövitavusega ranniku- või keemilised keskkonnad.
Eelised: Sisaldab kroomi ja niklit, moodustades tiheda oksiidkile, millel on suurepärane korrosioonikindlus; Kasutusiga võib ulatuda 10-15 aastani, põhimõtteliselt hooldusvaba; Hea tihendusvõime, bensiini/õli aurustumine on 15–20% madalam kui rauapaakides.
3. Spetsiaalne konstruktsiooni ja materjali optimeerimise disain
Gofreeritud õlipaak (enamasti külm{0}}valtsitud terasplaat): õlimahu muutuste kompenseerimiseks kasutatakse elastseid gofreeritud lehti, mida kasutatakse tavaliselt täielikult suletud trafodes; Pole vaja õlikonservaatorit ja õhutustoru, mis vähendab lekkeohtu.
Volditud plaat (gofreeritud) õlipaak: paagi sein on volditud otse kanalistruktuuriks, asendades traditsioonilised tugevdusribid; Vähem keevisõmblusi, väiksem lekkeoht ja suurem soojuse hajumise efektiivsus.
